Diabeedi ohjamine on tehnika ja patsiendi koostöö
Laste endokrinoloog tegeleb dr Peet laiemalt laste ja noorukite hormoone tootvate ehk sisenõrenäärmete haiguste diagnoosimise ning raviga. Hormonaalsed häired võivad avalduda väga erineval moel. Kõige sagedamini on probleemiks ühe või teise hormooni puudus (nt insuliini puudus I tüüpi diabeedi korral) või üleküllus (nt kilpnäärmehormooni liig kilpnäärme ületalitluse korral).
Dr Peet tegeleb erialaselt hormonaalsete häirete - nagu näiteks laste kasvuhäired, varane või hiline puberteet, kilpnäärmehaigused, neerupealiste ja hüpofüüsi haigused - diagnoosimise ja raviga ning lapseea rasvumise küsimustega. Laste diabetoloogina tegeleb dr Peet kõige rohkem I tüüpi diabeediga. Selle haiguse ravis on laste ja noorukite puhul pikalt kasutatud erinevaid glükoosisensoreid ja insuliinipumpasid ning dr Peet omab nimetatud diabeeditehnoloogiate käsitlemisel väga suurt kogemust.
Dr Peet ootab Medita kliiniku Tartu keskuses toimuvatele tasulistele vastuvõttudele lapsi ja noori vanuses kuni 25 eluaastat. Lisaks ka täiskasvanuid patsiente, kes vajavad nõustamist glükoosisensorite ja insuliinipumpade kasutamise osas.
Suurte sammudega edasi, ka hea une suunas
Dr Peedi sõnul on seitsme penikoorma saabastega edasi liigutud nii diabeedi ohjamise kui selleks kasutatava tehnoloogia osas. „Võib öelda, et patsiendile on antud võimalus olla 24/7 teadlik oma veresuhkru näidust ja söögikordade ning veresuhkru mõõtmiste vahepeal ei pea enam ennustamisega tegelema,“ selgitab ta.
Suurem osa diabeetikutest põeb II tüüpi diabeeti, mille puhul on enimlevinud tablettravi. Nende ravis on dr Peeti kinnitusel välja vahetatud enamik mõnikümmend aastat tagasi kasutatud ravimitest. „Metformiin on jätkuvalt ravi nurgakivi, kuid ülejäänud varasema põlvkonna ravimid on taandunud tagaplaanile ning tänapäeval kasutatakse laialdaselt uuema põlvkonna SGLT2 ja GLP-1 rühma ravimeid, mis lisaks glükeemiale toetavad ka südame ja neerude tervist.“
10% diabeetikutest põeb I tüüpi ehk insuliini süstimist vajavat diabeeti ning siin on toimunud arenguid veelgi enam. „Nii ravimite arenduses kui tehnika arengus on toimunud viimase kahekümne aastaga palju. Kasutusele võeti esimesed glükoosisensorid ning insuliinipumbad – need olid toona veel kohmakad ega andnud päris 100% kindlustunnet. Kaasaegne insuliinipump on peaaegu nagu kunstkõhunääre: see hindab glükoosisensori abil veresuhkru dünaamikat ja kohandab algoritmide alusel suures osa basaalsest insuliinist ning vajadusel teeb automaatseid korrigeerivaid booluseid.“
See on tähendanud nii patsiendile kui lapsevanematele paranenud unekvaliteeti. „Mäletan aega, kui nägin seniseid kurnatud lapsdiabeetikute vanemaid ühel hetkel, lai naeratus näol. Nad ütlesid mulle, et saavad üle aastate jälle magada.“ Ta tõdeb, et just öösel saavutavad tänapäevased süsteemid väga stabiilse veresuhkru kontrolli.
Siiski tunnistab dr Peet, et ideaalset veresuhkrut ei suuda see 24/7 tagada. „Kui patsient sööb suurel hulgal süsivesikuid, siis tõuseb veresuhkur märgatavalt ning sensor annab sellest teada. Patsient peab ise sisestama süsivesikute koguse, et pump saaks õigesti reageerida. Lisaks mõjutavad veresuhkrut veel hulgaliselt faktoreid, näiteks kofeiin, alkohol, füüsiline koormus, valgud, rasvad.“
Tänane insuliinipump tegutseb suuresti iseseisvalt
2022. aastal jõudis Eestisse tänasel päeval kasutatav insuliinipump, mis teeb patsiendi eest ära juba suurema osa tööst. Samal ajal hakati seda ka Tervisekassa poolt kompenseerima.
„Eestis on hetkel kättesaadavad kahe firma pumbad – üks kateetriga pump ja üks plaasterpump. Valik, kumba kasutada tehakse patsiendi ja arsti koostöös vastuvõtul ning see sõltub suuresti patsiendi vajadustest, soovidest ja elustiilist. Keha külge kinnituv plaasterpump sobib hästi neile, kes eelistavad voolikuta lahendust, kuid võib mõne spordiala puhul (näiteks iluvõimlemine) segada, sest pump asub kogu aeg naha peal. Samas on see veekindel ja sobib ujumisel. Voolikuga pump annab teistsuguse paindlikkuse: selle võib füüsilise koormuse ajaks hõlpsasti lahti ühendada ja keha külge jääb ainult kanüüli väike plaaster. Igapäevase pesemise, ujumas käimise või treeningu puhul saab vooliku kiirest eemaldada ja taas ühendada, mis teeb just selle variandi paljude jaoks mugavaks.“
Dr Peet selgitab, et 26. eluaastani on insuliinipump Tervisekassa poolt kompenseeritud. „Patsient ise peab maksma omaosaluse, mis on pumbast ja selle hinnast sõltuvalt erinev, ulatudes sajast eurost tuhande euroni. Seda kulu ei pea aga tegema tihti, sest pumba kasutusaeg on üldjuhul üle 5 aasta. Igakuised jooksvad kulud on aga umbes 150 eurot.“
Näed, kas veresuhkur on tõusu- või langustrendis
Dr Peeti kinnitusel on tänapäeval kasutusel mugav lahendus, kus nutiseadmesse jookseb sisse pidev veresuhkrut puudutav info. „Seda on võimalik jagada vanematega, sõbra, abikaasa, arstiga. Kellega soov. Tihti väsitakse alarmidest ära ega kuulda neid keset ööd. Siis on hea, kui on keegi pereliikmetest, kes äratab üles. Sensor annab olulist lisainfot ning täiendab HbA1c-d, kuid ei asenda seda.“
Samas tõdeb arst, et vestlust ja vastuvõttu see ei asenda. „Veresuhkru kõverat saab mõtestada ainult patsiendiga koos – selgitades, milline oli söök, koormus, stress või muu igapäevaolukord. Alles siis saab aru, miks veresuhkur just nii käitus.“
Ta tõdeb, et noored tulevad uuendustega kaasa paremini, lapsed enne kui vanemad. „Vahel on lausa nii, et lapsevanem ei julge sekkuda ja tõstab käed üles. Täiskasvanute seas on samuti igasuguseid inimesi. Sensorite kasutamine on aga andnud märgatava kasu ka vanemas eas patsientidele – uuringud näitavad, et ka 60+ ja 70+ vanuses paraneb glükeemiline kontroll märkimisväärselt.“
Väga oluline on teada, kas diabeedinäidu kõver on tõusutrendis või langemises, sest see annab võimaluse tegutseda ennetavalt. „Patsiendid hindavad sensorite juures kõige enam visuaalset noolt, mis näitab veresuhkru liikumise suunda ja ennustavaid alarme. Nad oskavad hinnata informeeritust ja võimalust reageerida ning teha raviotsus sellest lähtuvalt. Vanasti oli üks staatiline number ja selle pealt ennustati, kuhu suunas võiks veresuhkur liikuda – üles või alla.“
Tüsistuste tekkimise risk on oluliselt vähenenud
Dr Peet kinnitab, et tänapäevaste diabeeditarvikute olemasolul on tulevikus tekkida võivate tüsistuste oht märkimisväärselt väiksem. „Praegused võimalused aitavad saavutada hea diabeedikontrolli,“ tõdeb ta.
Täiskasvanu puhul peetakse kaasaegse tehnoloogia kasutamisel diabeeti kompenseerivaks glükoliseeritud Hgb alla 6,5%. See tähendab, et enamuse ööpäevast jääb patsiendi veresuhkur alla 10 moml. Glükoosisensori parameetrid on, et tulemus on vähemalt 70% ajast 4-10 moml ning alla 4% madalat veresuhkrut. 4-8 moml on vahemik, milles vähemalt 50% ajast peaks inimene veetma. Samas on oluline, et see tulemus oleks saavutatud hüpodeta.
Kui lapsdiabeetikud on pidevalt endokrinoloogi valvsa silma all, siis täiskasvanuks saades jääb regulaarne kontrollis käimine inimese enda südametunnistusele. „Kes on tubli ja diabeedikontroll hea, siis piisab ka sellest, kui käia 3-6 kuu tagant diabeediõe juures ning kord aastas endokrinoloogi vastuvõtul.“ Kui aga haigus ei ole edukalt kompenseeritud, tuleks tema sõnul pöörduda endokrinoloogi vastuvõtule kord kvartalis või vähemalt poolaastas. „Paraku on neid, kes aastaid ei käi kusagil ja pikendavad retsepti perearsti juures. See on võimalus, aga vastuvõtul võiks siiski ka käia,“ lisab ta.
Kui diabeetikul on haigusstaaži üle viie aasta, siis vaadatakse kord aastas üle silmapõhjad, kontrollitakse vererõhku, tehakse uuringud neerudele ning vaadatakse üle jalgade tervis. Kui esineb diabeetilise neuropaatia tunnuseid, suunatakse patsient diabeetikutele mõeldud jalaravi kabinetti, kus on ette nähtud Tervisekassa poolt hoolitsus. „Kui jalgade tundlikkus on vähenenud või tekkinud on haavandid, tuleks seda võimalust kindlasti kasutada.“
Heameel on tõdeda, et 2025. aastast on lisaks I tüübi diabeetikutele ka osale II tüübi diabeetikutele sensorid kompenseeritud. See on dr Peeti sõnul suur samm edasi tagamaks haiguse kompenseerimine ka nende puhul.
Peamine on tema sõnul mõista, et diabeedi ohjamine on jätkuvalt inimese enda südametunnistusel. „Ükski tehniline vahend ei võta kõike vastutust üle ja võib teatud olukorras alt vedada. Tehnika on küll abiks, kuid lõplik vastutus lasub oma tervise eest hoolitsemisel ikka inimesel endal.“