Hooldustöötaja Artur Laugamets: „Hooldaja abi on alati vaja!“
Artur, olete valgustajana olnud filmi "Mu kallid laibad" juures, mis on pälvinud 2020. aastal tudengifilmide Oscari tiitli. Kuidas olete jõudnud oma praeguse töö juurde patsientide hooldajana? Kuivõrd aitas otsusele kaasa see, et Teie ema on Tartus tunnustatud ämmaemand ja isa teatakse meditsiinivaldkonna legendaarse koolitusspetsialistina?
Filmi valmimine jäi aega, kui maailma hakkas raputama COVID-19 epideemia ja see avaldas sügavat mõju kõikidele eluvaldkondadele, sh filmindusele ja kultuurile laiemalt.
Ühel hetkel kogu elu seisis, mistõttu tuli teha valikuid ja otsustada, kuidas edasi. Kuidagi jõudsin oma mõtterännakutes selleni, et võiks ennast rakendada meditsiinisüsteemis ja nii ma sattusingi tööle Põhja-Eesti Regionaalhaigla II intensiivravi osakonda.
PERHis sai amet kiiresti selgeks ning selgeks sai ka see, et olen leidnud endale ühe põneva töökoha. Nii ma olengi hooldajana tööle jäänud.
Vanemate töötamine meditsiinisektoris ei olnud ajendiks minu töökohavalikul, kuid küllap tänu neile ei tundnud ma uue töökoha osas hirmu ning enesekindlus enda rakendamiseks hooldajana oli suur.
Millised on Teie igapäevased tööülesanded hooldajana? Kuivõrd erineb hooldaja töö regionaalhaiglas ja Medita kliinikus?
Hooldaja ülesanded on meditsiiniasutuses väga laiad ning hooldaja abi on alati vaja. Tegeleda tuleb nii patsiendi ihuhügieeni korraldamisega kui ka vajadusel südamemassaaži tegemisega. Palju tuleb teha koostööd meditsiiniõega - aitame patsienti siduda, hoida, tassida, pöörata või tõsta.
Hooldajal tuleb päris palju suhelda patsientidega ning sageli ka neid motiveerida. Siis tulebki hooldajal kuulata, kuidas patsiendi koer elab, kuidas tädi Maalil Hiiumaal läheb või kui sportlikud on inimesed noorena olnud. Oleme ju esimene lüli patsiendi ja meditsiinipersonali vahel ning näeme sageli esimesena asju, mis tähelepanu vajavad.
Hooldaja töö PERHis ja Medita kliinikus on küll erinev. Meditas toimuvad päevaraviprotseduurid, misjärel patsient pöördub mõne aja möödudes oma tavapäraste tegevuste juurde tagasi. PERHis aga jäävad patsiendid haiglasse pikemaks ajaks, nende terviseprobleemid on tõsisemad ja neile teostatud protseduurid keerulisemad. Medita kliinikus tegelen operatsioonisaalis pigem tehnika korraldamisega, kuid aitan ka patsiente nii operatsioonieelselt kui ka -järgselt.
Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et hooldaja töö haiglas või kliinikus on rutiinne ja standardne tegevus. Kas nii on ka tegelikult?
Ei saa öelda, et hooldaja töö oleks kuidagimoodi rutiinne või raamidesse surutud.
Omast kogemusest näen, et kui sind huvitavad inimesed, nende lood ja mõtted, siis hooldaja töö ei ole kindlasti rutiinne. Loomulikult on töö juurde kuuluvad protsessid päevast päeva sarnased, kuid inimesed on ju erinevad.
Mis on Teie töö juures kõige raskem ja mis paneb Teie "silmad särama"?
Regionaalhaiglas on minu töö juures kindlasti kõige raskemaks osaks vaadata, kuidas tullakse viimastele kohtumistele oma haiglas viibivate pereliikmetega.
Minul paneb erialaselt silma särama see, kui patsient paraneb ning patsienti vaatama tulnud pereliikmed rõõmustavad – lähedaste positiivsed meeleolud levivad alati üle osakonna.
Kust ammutate energiat ja motivatsiooni hooldajana töötamisel? Millised on hobid ja töövälised tegemised?
Motivatsioonist ja energiast mul puudu ei ole. Patsientide paranemine ja toredad kolleegid motiveerivad ning annavad jõudu.
Töövälisel ajal olen noor lapsevanem, kes avastab Tallinna linna ja selle nurgataguseid, käib sõpradega sageli kohtumas ja kellele meeldib ka lugeda. Hooldaja töö iseloomust tulenevalt ei pea sporti tegema, kuna läbitud sammud päevas ületavad tunduvalt spetsialistide poolt etteantud numbreid.