Lee Zettur: “Ämmaemand vajab oma töös väga palju psühholoogilisi teadmisi!”

Medita kliiniku Tartu keskuse ämmaemand Lee Zettur on oma töös spetsialiseerunud rasedusdiabeedi valdkonnale.
 Mis on rasedus- ehk gestatsioonidiabeet?
Rasedus- ehk gestatsioonidiabeet on süsivesikute ainevahetuse häire, mille tõttu tekib raseduse ajal veresuhkru tõus ja/või vähenenud tundlikkus insuliini suhtes.

Raseduse ajal toodab platsenta hormoone, mis põhjustavad insuliinresistentsust ja seepärast tõuseb raseda veresuhkru tase.

Kes on rasedusdiabeedist ohustatud ja kuidas seda diagnoositakse? Millised sümptomid sellele viitavad?
Gestatsioonidiabeeti saab diagnoosida ainult glükoosi taluvuse testi (GTT) tehes. Ohustatud on need naised, kelle kehamassi indeks (KMI) on enne rasedust >30 kg/m², paastu veresuhkur on >5,2 mmol/L, diagnoositud on polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS) või kelle lähisugulastel esineb diabeeti.

Samuti peaksid tähelepanelikud olema need naised, kellel on juba esinenud rasedusdiabeeti või kelle varasem laps oli sünnikaaluga üle 4500 grammi. Gestatsioonidiabeedile võib viidata suurenenud janutunne, suukuivus, suur kaaluiive raseduse ajal, väsimus, halb enesetunne pärast söömist (veresuhkur läheb kõrgeks).

Kas diabeet jääb püsima ka peale sünnitust?
Enamjaolt esineb gestatsioonidiabeet vaid raseduse ajal ning taandub pärast sünnitust, kuid antud diagnoosi tõttu on suurem tõenäosus tulevikus haigestuda 2. tüüpi diabeeti.

Hoidmaks ära 2. tüüpi diabeeti haigestumist tulevikus, tuleks põhjalikult vaadata üle oma toitumis- ja liikumisharjumused - vähendada magusa kogust toidus, süüa mitmekülgselt ja tervislikult, jälgida taldrikureeglit ning olla võimalikult palju füüsiliselt aktiivne.

Kas rasedusdiabeedi kahtlusega naised saavad broneerida Sinu vastuvõtule tulekuks ise aja või peab selleks tegema suunamise günekoloog või ämmaemand?
Minu vastuvõtule tulevad rasedad, kellele on eelnevalt tehtud glükoosi taluvuse test, mis näitab, et mõni veresuhkru väärtustest on kõrgem kui lubatud.

Suunamise teeb rasedaga tegelev ämmaemand või günekoloog, kuid aega on võimalik broneerida ämmaemanda/arsti visiidil käies või iseseisvalt läbi digiregistratuuri.

Millised on Sinu arvates hetkel olulisemad arengud ja suundumused ämmaemanduse valdkonnas? Kuhu suunas liigub ämmaemandus Eestis?
Arvan, et ämmaemandad on Eestis järjest iseseisvamad ning saavad pakkuda naistele kõrgkoolis õpitut oma pädevuse piirides.

Minu kolleegid tegelevad hetkel sünnitusjärgsete koduvisiitide propageerimiseganing selle arendamisega üle Eesti. Antud ettevõtmine on oluline selleks, et vähendada haiglas viibimise perioodi pärast sünnitust ning toetada kõiki osapooli (mees, naine ja beebi) kodustes tingimustes ning märgata näiteks ka naise vaimset tervist koduses keskkonnas.

Sünnitusjärgseid koduvisiite on Tartus tehtud juba ka varem, kuid hetkel on käimas programm, kus raseduse ajal selgitatakse välja pered, kellele kindlasti koduvisiidi teenust peale sünnitust pakutakse.

Naised, kes on saanud koduvisiidi sünnitusjärgselt, väljendavad rahulolu antud teenuse üle. Seega on näha selle teenuse vajalikkust ühiskonnas.

Mis Sind võlub ämmaemandaks olemise juures? Miks tegid valiku selle eriala kasuks?
Ämmaemandana on võimalik töötada nõuandlas, sünnieelses osakonnas, sünnitustoas ning sünnitusjärgses osakonnas. Seega meie oskuste ja teadmiste pagas peab olema suur ning alati peame olema valmis igasugusteks erinevateks olukordadeks, sest ükski juhtum ei sarnane eelmisele. See on põhjus, miks otsustasin minna ämmaemandaks õppima.

Lisaks on ämmaemandal võimalus olla naise jaoks olemas terve tema elukaare jooksul - sünnist kuni surmani.

Mis on Sinu jaoks raskeim ja mis on parim ämmaemandaks olemise juures?
Parim ämmaemandaks olemise juures on olemas olla naistele/peredele, neid nõustada ja aidata ning hilisem tagasiside tehtud tööle.

Raskeim on ilmselt mõistmine, et paljud naised/pered annavad endast kõik, et rasedus kulgeks probleemideta, kuid mõnikord see nii ei lähe. Sellistes olukordades tuleb olla nii diabeediämmaemand kui ka psühholoog, kuid tihtipeale jääb minu oskustest ja võimetest puudu, et naisi/perekondi aidata.

Kui palju vajab ämmaemand oma töös psühholoogilisi teadmisi?
Ämmaemand vajab oma töös väga palju psühholoogilisi teadmisi. Visiitidesse tulevad naised, kelle rasedus on alanud/kulgenud probleemidega, kellel esines eelmise raseduse ajal komplikatsioone, kelle sünnitus ei kulgenud nii, nagu nad ootasid, kelle paarisuhtes esinevad probleemid jne. Kõik need erinevad
olukorrad tuleb visiitide käigus läbi rääkida, et naised ei tunneks end raseduse ajal emotsionaalselt üksi.

Üle Eesti tegutsevad ka raseduskriisinõustajad, kes aitavad soovijaid nii tavapärastel kohtumistel, Interneti vahendusel kui ka telefoni teel. Lisainfot leiab SA Väärtustades Elu koduleheküljelt www.rasedus.ee.

Eesti Ämmaemandate Ühing on rakendanud ämmaemanda eetikakoodeksit. Millised on ämmaemanduseetika peamised põhimõtted ja kuivõrd ämmaemandad neid igapäevaselt järgivad?
Ämmaemanduseetika peamised põhimõtted on luua ämmaemandate ja patsientide vahelist usaldust, hoida ja arendada oma pädevust ning anda need oma teadmiste ja oskustega edasi, tagades professionaalse käitumise.

Usun, et kõik ämmaemandad arendavad oma oskusi ning käivad muudatustega kaasas, tagamaks oma patsientidele parim võimalik teenus.