Psühhiaater dr Juhan Kaldre: „Psüühikahäired võivad tabada kõiki inimesi!“
Millal ja mis põhjustel peaks pöörduma Teie vastuvõtule Medita kliinikus?
Oma
vastuvõtule ootan eelkõige meeleolu- ja ärevushäiretega (või nende
kahtlusega) täiskasvanud patsiente, kelle häire ei ole mingil põhjusel
ravitav esmatasandi arstiabis, kuid samas ei ole veel vajadust pöörduda
või suunata kõrgema etapi raviasutusse.
Oodatud on ka diferentsiaaldiagnostilised probleemid, keerulisemad ravimitega seotud küsimused ja konsultatsioonid.
Olen varem töötanud unekliinikus, ennast unemeditsiini alal harinud ja kogemusi omandanud. Seepärast on minu vastuvõtule oodatud ka unehäiretega patsiendid, kui on vajalik psühhiaatriline hindamine või ravi.
Lisaks teostan Medita kliinikus psühhiaatrilist läbivaatust relvaloa taotlemiseks või pikendamiseks.
Millised on "populaarseimad" psühhiaatrilised mured ja millised neist Teile kõige "südamelähedasemad"?
Erinevad
ärevushäired ja -kaebused on põhilised mured, millega psühhiaatri
vastuvõtule tullakse. Lisaks neile on levinud probleemiks ka
meeleoluhäired.
Südamelähedaseks võib muutuda iga patsient oma murede ja rõõmudega. Läbi aastate on mulle rohkem huvi pakkunud bipolaarse meeleoluhäirega patsiendid.
Kas meeste ja naiste psühhiaatrilised probleemid on sarnased või mitte?
Psüühikahäired võivad tabada kõiki inimesi, vaatamata soole või vanusele. Meeste ja naiste puhul on erinevused nüanssides.
Isiklikult näeksin hea meelega, et mehed pöörduksid oma vaimse tervise muredega rohkem psühhiaatri vastuvõtule.
Millal
peaks inimene ise aru saama, et pöörduda psühhiaatri vastuvõtule?
Millal valida psühhiaater, millal kliiniline psühholoog?
Lihtne
vastus on see, et psühhiaatri vastuvõtule peaks tulema siis, kui
kaebused hakkavad segama inimese igapäevaelu, mõjutama töö- ja
tegutsemisvõimet ning põhjustama kannatusi. Selliste probleemide
ilmnemisel soovitan kindlasti suhelda esmalt oma perearstiga, kes annab
soovitusi või suunab eriarsti vastuvõtule.
Paljude häirete puhul on ravimeetoditeks nii psühhoteraapia kui ka ravimid. Üks ei välista teist. Psühhoteraapia vajaduse hindamine on üheks psühhiaatri oluliseks ülesandeks.
Mis Teid võlub psühhiaatria juures?
Psühhiaatria
on väga põnev eriala ning siin on alati midagi avastada. Selle eriala
juures võluvad paljud asjad, kuid kõige rohkem ikkagi patsiendid ise.
Eesti
ühiskonda on raputanud hiljuti Lihulas toimunu. Relvalubade
väljastamisel ja pikendamisel on üheks osapooleks ka psühhiaater. Kas
Teie kui relvaloa taotlemisega tegeleva psühhiaatri arvates tuleks
kehtivas süsteemis midagi muuta?
Arvan, et
üksikjuhtumite tõttu ei ole vajalik kohe süsteemi muutma hakata.
Psühhiaatrite ning perearstide erialaseltsid koos ministeeriumidega on
relvalubade teemaga tegelemas ning eks näis, kas tuleb muutusi.
Inimese psüühika võimalik haprus on ainult üks tahk kogu selle relvalubade temaatika juures. Tuleviku ennustamisega psühhiaater ei tegele ning garantii andmine ülejäänud eluks ei olegi psühhiaatrilise kontrolli mõte relvalubade taotlemisel.
Üheks Teie
spetsialiteediks on uneprobleemidega patsiendid. Mida uneprobleemidega
patsiendid ise saaksid ära teha, et oma muredele leevendust saada?
Millal peaks pöörduma Teie vastuvõtule?
Uneprobleemidega
inimesed saaksid kindlasti paremini ja teadlikumalt hoolitseda enda
unehügieeni eest ning murede korral peaks kasutama esmalt lihtsamaid
eneseabivõtteid – tuleks vaadata üle näiteks oma elustiil, toitumine ja
alkoholi tarbimine ning otsida muid põhjuseid, mis võiksid und segada.
Psühhiaatri vastuvõtule peaks tulema, kui unehäire on seotud psüühikahäirega või kui see võimalik seos on vaja välja selgitada.
Milline on perearsti roll psüühikahäirete ravimisel? Mida psühhiaater perearstidelt ootaks?
Perearstide
osa on selles valdkonnas järjest olulisem. Psüühikahäireid ravitakse
esmatasandil viimastel aastatel rohkem ning minu arvates on perearstide
kompetentsus selles valdkonnas läinud paremaks. Mulle teeb alati suurt
rõõmu see, kui näen, kuidas teised arstid sinu eriala vastu huvi
tunnevad.
Rohkem sooviks aga näha suunamisel saatekirjade kasutamist. Hoolimata sellest, et psühhiaatrias seda nõuet (veel) ei ole.